Jaan Valsineri juubelinädal Tallinna Ülikoolis / Jaan Valsiner Jubilee Week at Tallinn University

Miks muutunud maailm ei peaks ilus olema? Ja miks ta muutunud ja ikkagi ilus ainult eesti keelt mõistvate inimest jaoks on? Ja kuidas see käte puhastamine asjasse puutub? Vaikus ja sisemine paanika
Küll on hea, et kõik võimalused pole ära kadunud, vaid mõned on ikka juurde ka tulnud…
"Käsud! Pese, järgi, väldi. Ja mitte palun peske, järgige ja vältige. Ohtlik olukord muudab pöördimisstiili."
Lõpuks ometi on käed terve päeva puhtad - ja veel vastavalt juhendile! Aga enne koroonat ... kesse viitsis!
Istuda või mitte, selles on küsimus?
Kujutab seda kuidas corona lühisesse inimesi on ajanud.
13. märtsil toimus TLÜs viimane Ajajuhtimise kursuse seminar (Avatud Ruumi Meetodil) - ülikoolis olid üleval teated, et järgmisest päevast on maja suletud. Seminarile tulid kuskil pooled tudengitest, teine pool osales interneti teel. Uue ajastu algus TLÜs.
Isegi metsas discolfi rajal oli esimese koroonalaine ajal ohtlik viibida. 25.03 2020.
Igasuguseid juhiseid on kõvasti juurde tulnud. Enam ei tea, kuhu istuda või astuda. See pilt on küll reisilt, aga ka Tallinnas on käskivaid silte igal pool kõvasti rohkem.
Koroonaviirus on meie elu palju muutnud. Võtame maski alati kaasa, nagu isikliku telefoni iga päev. Samuti on Corona meie ja inimeste vahele palju distantsi seadnud, mistõttu on meil raskem leida sõpru. Elu on muutunud üldiselt ja igapäevaselt aeglasemaks, nii et peame ootama järjekorda restoranides ja asutustes, et mitte rahvast välja tõrjuda ja mitte läheneda. Oleme senisest rohkem üksi. Kuid olgem natuke positiivsed, et oleme muutunud tähelepanelikumateks oma isikliku hügieeni, käte puhtuse, näo püsivuse suhtes ning saime rohkem teada Interneti ja Interneti elust, seega oleme hakanud rohkem teadma elektroonilist elu.
Pildiga olen üritanud jäädvustada inimeste positiivsust kutsuda kaasmaalasi üles teineteist toetama ja koos saada lahti sellest hirmsast viirusest.
Koroonaviirus on meie elu palju muutnud. Võtame maski alati kaasa, nagu isikliku telefoni iga päev. Samuti on Corona meie ja inimeste vahele palju distantsi seadnud, mistõttu on meil raskem leida sõpru. Elu on muutunud üldiselt ja igapäevaselt aeglasemaks, nii et peame ootama järjekorda restoranides ja asutustes, et mitte rahvast välja tõrjuda ja mitte läheneda. Oleme senisest rohkem üksi. Kuid olgem natuke positiivsed, et oleme muutunud tähelepanelikumateks oma isikliku hügieeni, käte puhtuse, näo püsivuse suhtes ning saime rohkem teada Interneti ja Interneti elust, seega oleme hakanud rohkem teadma elektroonilist elu.
Kogu maailma räsinud pandeemia järel kannatab UNESCO pärandi all olev Tallinna vanalinn väljasuremisohu käes. Kui harilikul tipphooajal võib vanalinnas kohata üksteise järel tunglevaid rahvamasse, siis tänasel päeval näeme seal pelgalt luksuspoodide ja restoranide ustel troonivaid “For sale” silte. Samas on võimalik, et tänu turismikriisile hakkab Tallinn eemale liikuma vanalinnast kui turismikeskusest ning kohalikud elanikud saavad lõpuks ometi puhata igapäevasest lärmist, võõrastest ning tänavate ülerahvastatusest.
Pidevas koroonaviiruse kartuses ei lubata paljudesse haridusasutustesse kõrvalisi isikuid, isegi mitte lapsevanemaid. Kui imelik see ka ei tunduks, on see karm reaalsus.
On muutunud uueks normaalsuseks, et peaaegu kõikjal peab kandma maski. Ilma maskita avalikes kohtades viibides tundub nagu midagi oleks valesti. Tavaliseks on saanud ka laste mitte kooli sisse saatmine, sest seda enam teha ei tohi, kuna kooli on lubatud vaid õpilased ja personal.
Koroonaviirus on meie elu palju muutnud. Võtame maski alati kaasa, nagu isikliku telefoni iga päev. Samuti on Corona meie ja inimeste vahele palju distantsi seadnud, mistõttu on meil raskem leida sõpru. Elu on muutunud üldiselt ja igapäevaselt aeglasemaks, nii et peame ootama järjekorda restoranides ja asutustes, et mitte rahvast välja tõrjuda ja mitte läheneda. Oleme senisest rohkem üksi. Kuid olgem natuke positiivsed, et oleme muutunud tähelepanelikumateks oma isikliku hügieeni, käte puhtuse, näo püsivuse suhtes ning saime rohkem teada Interneti ja Interneti elust, seega oleme hakanud rohkem teadma elektroonilist elu.
Märke on nii palju, et nüüd on vist juba raske unustada, kui pikk on 2 m.
Pikivahe hoidmine, kõikjal ja igal ajal.
Käitumisjuhiseid - pese ennast, eemaldu, jää terveks.

Sildid ja märgid

Signs and labels

Sildid on meie elukeskkonnas alati olemas olnud ja sageli perifeerselt - meie märkamata, teadvustamata, elu ja tegemisi juhtinud. Pandeemia ajal paljunesid igasugused sildid uskumatu kiirusega. Liikusid perifeerselt väljalt kesksele. Sundisid endale tähelepanu pöörama, nõudsid teatud käitumisviiside järgimist. Ja ometi sai neist mingil hetkel taas taust, millele tähelepanu ei pöörata. Või kas sai?

Labels have always been present in our living environment, often peripherally - unnoticed, out of sight, guiding our lives and activities. During the pandemic, all kinds of signs and labels multiplied at an incredible rate. They moved from the periphery to central position. They demanded our attention, demanded certain behaviors. And then again became a background that is ignored. Or did they?