Jaan Valsineri juubelinädal Tallinna Ülikoolis / Jaan Valsiner Jubilee Week at Tallinn University

Olen soovinud fotole jäädvustada kehtestatud piiranguid. Lahti on vaid toidupoed ja apteegid, kaubanduskeskused on suletud jne. Tehtud pilt tekitab vähemalt minus seda sama hirmunud ja ebameeldivat tunnet, mis valdas mind selle haiguse tagajärjel tekkinud ühiskonnas. Kõik on ümberringi kõle ja kõik on keelatud.
Meedia ei väsi koroonaviirusest kirjutamast. Koroonast on meedias söögi alla ja söögi peale kirjutatud juba sestsaadik kui kogu see koroona trall algas. Inimesed on sellest juba väsinud.
Miks muutunud maailm ei peaks ilus olema? Ja miks ta muutunud ja ikkagi ilus ainult eesti keelt mõistvate inimest jaoks on? Ja kuidas see käte puhastamine asjasse puutub?
Piirid on ikka jätkuvalt paigas, aga hakkavad vaikselt kuluma. Kolmas laine ikkagi juba.
"Käsud! Pese, järgi, väldi. Ja mitte palun peske, järgige ja vältige. Ohtlik olukord muudab pöördimisstiili."
Lõpuks ometi on käed terve päeva puhtad - ja veel vastavalt juhendile! Aga enne koroonat ... kesse viitsis!
Istuda või mitte, selles on küsimus?
13. märtsil toimus TLÜs viimane Ajajuhtimise kursuse seminar (Avatud Ruumi Meetodil) - ülikoolis olid üleval teated, et järgmisest päevast on maja suletud. Seminarile tulid kuskil pooled tudengitest, teine pool osales interneti teel. Uue ajastu algus TLÜs.
Isegi metsas discolfi rajal oli esimese koroonalaine ajal ohtlik viibida. 25.03 2020.
Igasuguseid juhiseid on kõvasti juurde tulnud. Enam ei tea, kuhu istuda või astuda. See pilt on küll reisilt, aga ka Tallinnas on käskivaid silte igal pool kõvasti rohkem.
Koroonaviirus on meie elu palju muutnud. Võtame maski alati kaasa, nagu isikliku telefoni iga päev. Samuti on Corona meie ja inimeste vahele palju distantsi seadnud, mistõttu on meil raskem leida sõpru. Elu on muutunud üldiselt ja igapäevaselt aeglasemaks, nii et peame ootama järjekorda restoranides ja asutustes, et mitte rahvast välja tõrjuda ja mitte läheneda. Oleme senisest rohkem üksi. Kuid olgem natuke positiivsed, et oleme muutunud tähelepanelikumateks oma isikliku hügieeni, käte puhtuse, näo püsivuse suhtes ning saime rohkem teada Interneti ja Interneti elust, seega oleme hakanud rohkem teadma elektroonilist elu.
Pidevas koroonaviiruse kartuses ei lubata paljudesse haridusasutustesse kõrvalisi isikuid, isegi mitte lapsevanemaid. Kui imelik see ka ei tunduks, on see karm reaalsus.
On muutunud uueks normaalsuseks, et peaaegu kõikjal peab kandma maski. Ilma maskita avalikes kohtades viibides tundub nagu midagi oleks valesti. Tavaliseks on saanud ka laste mitte kooli sisse saatmine, sest seda enam teha ei tohi, kuna kooli on lubatud vaid õpilased ja personal.
Koroonaviirus on meie elu palju muutnud. Võtame maski alati kaasa, nagu isikliku telefoni iga päev. Samuti on Corona meie ja inimeste vahele palju distantsi seadnud, mistõttu on meil raskem leida sõpru. Elu on muutunud üldiselt ja igapäevaselt aeglasemaks, nii et peame ootama järjekorda restoranides ja asutustes, et mitte rahvast välja tõrjuda ja mitte läheneda. Oleme senisest rohkem üksi. Kuid olgem natuke positiivsed, et oleme muutunud tähelepanelikumateks oma isikliku hügieeni, käte puhtuse, näo püsivuse suhtes ning saime rohkem teada Interneti ja Interneti elust, seega oleme hakanud rohkem teadma elektroonilist elu.
Märke on nii palju, et nüüd on vist juba raske unustada, kui pikk on 2 m.
Pikivahe hoidmine, kõikjal ja igal ajal.
Käitumisjuhiseid - pese ennast, eemaldu, jää terveks.

Käsud ja keelud

Commands and prohibitions

Siin enam ei jaluta, siin enam ei mängi, siin pesed käsi, siin seisad, liiga lähedale ei lähe, nii suure kambaga ei hulgu, nüüd katad oma nina ja suu, nüüd sisened ainult sel moel… Kui kaua veel? Äkki ma juba tean? Ehk ma suudan nüüd juba ise otsustada? Äkki pole enam välist märki vaja, sest käsud ja keelud kõlavad juba iseenesest minu peas, minu sees. Aga mis siis, kui tema peas veel ei kõla? Äkki talle tuleb veel meelde tuletada, teda tuleb veel korrale kutsuda? Ja ikkagi, kui kaua?

You don't walk here anymore, you don't play here anymore, you wash your hands here, you stand here, don't get too close, don't hang out with so many people, now you cover your nose and mouth, now you can only enter this way… How long? Maybe I already know this stuff? Maybe I can decide for myself now? Maybe there is no need for an external sign anymore, because the commands and prohibitions already sound in my head, inside me. But what if they don’t sound in their minds yet? Maybe they still need to be reminded, they still need to be summoned? But still, for how long?